Sveni rattamatka kontseptsioon

Sven on promootor
Aivar on mootor
Peep on kütja
Kõik sõidavad ühe naise taga.

01 august 2010

Rattamatk mööda Läänemaa rannikut 2010


Sissejuhatus

„Miski ei ole puhtale reisimisele võõram kui turism või vaba aja veetmine. Seetõttu õnnestubki see paremini kõrbete äärmuslikus lameduses või metropolide samuti kõrbelises banaalsuses, mida ei nähta kunagi lõbustus- või kultuuripaikadena vaid televisuaalselt sceneryna, nagu stsenaariume. Seetõttu on seda hõlpsam teha äärmuslikus palavuses nagu keha joovastavat nautlevat deterritorialiseerumist. Molekulide liikumise kiirenemine palavuses toob endaga kaasa meelte subtiilse nõrgenemise.“ (Jean Baudrillard „Ameerika“)


18.07-28.07 2010 sai teoks rattamatk mööda Läänemaa rannikut. See oli meie kolmas rattamatk.

Faktid


Osalejad Fideelia, Sven, Aivar ja Peep
Algus Tallinnas, lõpp Pärnu lähedal Jõõpres
Matka kestus 11 päeva
Totaalne läbisõit 618 km
Minu maksimumkiirus 36, 8 km/h
Minu kõigi päevade keskmine kiirus 15,7 km/h
Matka koduleht: http://sven.future.ee/matkad/2010/

Tehniline info: mina ja Sven pildistasime digifotokaga Nikon D80. Mina filmisin mobiiliga. Aivar pildistas ja filmis oma vana katkise digiseebikaga. Tema filmitud failid ei avane blogis ega töötlusprogrammides. Niisiis neid näidata ei saa, millest on kahju, sest ta filmis meid ratastega sõitmas ja mina olin tihti kõige ees.:)


18. 07

Google kaart näitab siin meie 1. päeva teekonda.

Sõidame elektrirongiga Tallinna Balti jaamast Laagrisse, kust ratastele hüppame. Linn jääb aina kaugemale. Maastik meenutab Baudrillard’ Ameerika maastiku kirjeldust tema 1986. aasta teoses „Ameerika“. Rannikuala on tühi, tuuline, ruumikas ja ülevalgustatud. Puudub Lõuna-Eestile omane intiimsus. Vähe sellest, et tuul puhub kõrvad lukku, ilmub aeg-ajalt kidura põõsastiku tagant vaatevälja kurjakuulutav meri. Kadakad on ebasõbralikult okkalised. Siin tuleb võidelda.

Tühjus, põõsad, lilleaasad ja tuul. Tuul, kadakad, lilled ja tühjus. Meri. Tean päris kindlalt, et olen seda maastikku varem unes näinud. Kusagil enne Harkut lamab maanteel vigastatud uss. Meie hoog on peatumiseks liiga suur. Vaated vahelduvad otsekui filmikaadrid. Põikame Harku asulasse, et naistevanglat näha. See meenutab pigem okastraadiga piiratud lasteaeda, sest aias on laste mänguplats ja vanglahoone on eeskujulikus korras. Vangla asub vahetult elumajade naabruses. Teeme „reidikaid“ selle ees. Aivar ei julge- ei olevat lubatud. 

Harku vangla ees

Sõidame edasi ja otsime Taari hiidrahnu. Prügikastide, võsa ja kompostihunniku tagant me selle ka leiame. Kehakinnitust võtame Mummi trahteris. Maitsvad on siin nii jäätis kui kook. 

Aivar näitab Mummi trahteris oma suurepäraseid teadmisi turvaseksist:



Edasi minnes satume alguses Valgemetsa-taolisse vanasse suvilarajooni, kus suvilad paistavad vaevu paksu metsa seest välja ning seejärel juba inimtühja metsa. Metsasiht ja vaikus. Kerge seenevihm. Tunnen teravalt maasikalõhna ja ennäe, tee ääres ongi metsmaasikad! Aivar kiidab, mu osavust suurte lompide ja rööbaste vahel rattaga manööverdamisel. Mis siin imestada, kui mu lapsepõlvekodu tee oli samasugune! Siis äkki pauhh Vääna-Jõesuu rand, kust voolab hordide kaupa rahvast. Jään rattaga liiva kinni, saan pahaseks ja ujuma ei lähe. Äike möödub meist riivamisi, kuid vihm ei jää järgi.

Keila- Joal sajab vahet pidamata, aga õnneks on soe. Ostame kioskist lahkelt venelannalt kuuma kakaod ja präänikuid, millega end vihma all kosutame. Vaatame juga ning mulle meenub, kuidas käisin Keila-Joal 16-aastasena oma vanemate ning nende Rootsi mesinikest sõpradega, kuidas meil siin auto aknaklaas sisse löödi ja mingeid suvalisi asju varastati. Hiljem Keila-Joa poe ees ei suuda ma vastu panna kiusatusele mobiiliga filmida stringides meest, kes tagantvaates tundub päris paljas olevat. Ta saabub taksos sõpradega poe ette, kallistab oma poest väljuvat semu, kes seepeale äsja ostetud munad maha pillab. Siis korjatakse mune ja lõpuks kümbleb stringimees porilombis. Nendega koos hängiv naine küsib minult vihases vene keeles, miks ma filmin. Vastan eesti keeles, et filmin, sest naljakas on. Mehed tulevad rõõmsalt ja tähelepanust meelitatult minu juurde ja küsivad mu nime ning rahvust. Kui saavad teada, et olen eestlane, rehmavad käega, istuvad taksosse ja kimavad minema.



Türisalu pank on hallis vihmas täiesti mittemidagiütlev.



Ööbime Laulasmaa Side Puhkekeskuse tubades, sest sajab. Sipelgad on toas ja ämblikud duširuumis. Köök haiseb nagu vanasti laagrites, ka sisustus on sama. Selle köögi hais tekitab minus nostalgiat. Meenub lastekunstikooli maalilaager Otepää kandis. Ühel tüdrukul oli sünnipäev, tegime ise torti ning köök haises samamoodi. Öösiti rääkisime tuumasõjast, pasteerisime ja keerutasime taldrikut. Praegu oleme suured ja räägime ainult sellest, mida õhtuks poest on vaja. 

Laulasmaa Side Puhkekeskuse köök
Sööme õues varikatuse all. Kaminasse saab väikese tulegi teha.

Hommikul hüppame suurel batuudil. Aivar oskab vägevaid tireleid ja mina hakkan ka oskama.



Minu päevane läbisõit 69, 4 km.


19. 07

2. päeva teekonna kaart.

Liiv, liiv, liiiiiiiiiiiiiiiiivvv…
Hommikul oleme vaevu teele asunud. kui Aivari rattakumm katki läheb. Lappimine kestab maantee ääres tükk aega ning Aivar on sunnitud oma vanale rattale uhiuue kummi tellima. 

Aivar lapib rattakummi
Siis algab pikk vaevarikas teekond läbi Pakri poolsaare Paldiskisse. Pakri poolsaarel on teed peaaegu läbimatud, eriti rattaga. Ratast tuleb aeg-ajalt käe kõrval lükata. Liiv, kruus, pori, võsa, ohtlik pank, meri, kohutav tuul, isegi päikesega külm. 





Vahepeal jõuame tühjale rannale. Hiljem oleme Leetse rannas, kus on palju rahvast. Mul läheb seal bikiinirinnahoidja katki ning mu ähvardus rattamatk palja ülakehaga läbi teha, muutub tõeliseks. 



Tühjalt rannalt avastame luige skeleti, mida mehed paljaste kätega käpivad ning Aivar teeb perfoka, kus ta esineb Ikarosena. 



Pildistame tuulikute (elektrigeneraatorite) juures. Neid on hästi palju ja need paistavad veel mitu päeva metsa tagant kätte.

Tuulepargis
Teeme uhke grupipildi ratastega Eesti kõrgeima tuletorni taustal Pakri poolsaare tipus.

Rattagäng Eesti kõrgeima tuletorni ees Pakri poolsaarel
Mina olen essa! Paldiski paistab ja õuduste tee on läbitud.
Õhtul ilus Paldiski. Sööme vene moe järgi toite kohalikus trahteris. Eriti maitsvad on muna-sibula pirukad. Paldiski on tõesti kenaks muutunud: majad on renoveeritud, värvitud ja korras. Ostame vene maiustusi ja igapäevast toidumoona. Tuju paraneb, liivane ja pidevalt ülesmäge minev ratturi õuduste tee Pakril ununeb. Naudin head uut asfaltteed kuni Padiseni. Imetleme roosaks krohvitud Harju-Madise kirikut, mis on ehitatud nii, et vaade oleks merele. Mõtlen, et muistsel ajal asus siin arvatavasti eestlaste püha hiis. Täpselt aga ei tea ja vaadata hetkel kuskilt ei ole. Merre loojuv õhtupäike väreleb roosal krohvil. Kiriku juures elab koer. Meie aga suundume Kallaste turismitallu, kus ööbime telgis. Teede ääres on imelised ritsikasirinat täis lilleaasad, naistepuna, karikakrad ja kõrred. Kallaste turismitalu on ilus, kaasaegne ning seal on ämblikuvaba duširuum.

Minu päevane läbisõit 56 km.

20.07

3. päeva teekonna kaart.

„Seks, rand ja mäed. Seks ja rand, rand ja mäed. Mäed ja seks. Mõned mõisted. Seks ja mõisted. Just a life.“ (Jean Baudrillard „Ameerika“).

Päev algab Jussi poe ees, kus üks mees Keila Rattapoest Aivarile uue rattakummi üle annab.


Rummu. Murru vangla ning kohutavat lärmi tekitavad hävituslennukid Ämari lennuväljalt. Jälle tuleb meelde lapsepõlv, mil sõjalennukeid võis näha lausa iga päev. Murru vangla on juba teine kinnipidamisasutus meie teekonnal, mida iseloomustab just avarus, tuul ja liikumine. Piiramatu vabadus tekitab soovi kogeda piire. Ega asjata mitmed kunstnikud end vabatahtlikult pikaks ajaks kinnisesse ruumi pole lukustanud või elusalt matnud.

Rummu järv mässab nagu meri. Värvid on põhja keeratud.

Padise linnus, kus korjame metsas marju. Linnust enam alles ei olegi. Suudan seal, ninapidi maasikates ära eksida. Tegelikult on linnamägi ju nii väike! Hiljem Padise klooster.

Harju-Risti kirikus veedame tükk aega. Siin asub Eesti teadaolevalt vanim kirikukell. Ronime kandilisse torni, kus naljaviluks kirikukellaga lolli mängime. Näiteks poob Peep end mängult kellanööriga. Aivar arvab, et see ei ole jumala palge ees kuigi viisakas tegevus. Mina tema arvamust ei jaga, sest kristlik jumal ei ole ei minu ega Peebu jumal, seega peaks tal olema ükskõik, mis me teeme, kuni me midagi ei lõhu ega kedagi solva.

Sulav asfalt. Suured teetöömasinad, veokid ja rekkad meist mööda kihutamas. Ei tea, kas sõita kraavi või rekka alla. Sulaval teekattel sõitmine tekitab pehmet liimist vakstu-taolist heli. Ma pole kindel, kas see on erootiline või pornograafiline. Lõpuks kaob ka sulav asfalt ning algab kitsas, konarlik, linttraktori jälgi ja suuri kive täis kruusatee, kuhu alles kavatsetakse katet panna. See on kindlasti pornograafiline. Aivar on raadio rollis ja räägib, kui tore on, et meie eest hoolitsetakse ja uusi teid ehitatakse. Mina ropendan ja panen silmanurkadesse tolmu kaitseks kreemi. Liikumiskiirus on umbes 9 km/h. Vahepeal peatume Puuna poe juures, et midagi hamba alla pista. Olen nii kurnatud, et alguses ei tahagi süüa. Müüja kirub teetöömasinaid.

Nõva. Olen siin kolmandat korda elus. Tuhmunud männid ja mustikavarred tolmuse kruusatee ääres. Nõval käime kõigepealt väikeses piiratud kaubavalikuga kuumas poes õhtusööki ostmas. Tean seda poodi eelmisest suvest, mil veetsin Nõval feministlike kunstnike konverentsil kolm intensiivset päeva.

Lõpuks saabume nagu tolmutondid Peraküla randa, kus meid tervitavad meeletud autode ja inimeste hulgad. Ähmaselt läbi tolmunud ripsmete näen, et soorollid on siin paigas: pereisad pumpavad madratseid täis ja grillivad, emad valmistavad muud toitu, vanaemad teevad telkidesse voodeid ja pered söövad. Tean juba esimesest Nõval käigust, et siin sipelgatest puudust ei tule ja mul on õigus. Telkimiseks valime ilusa koha luidetel mändide vahel, kus vähem sipelgaid liigub. Mulle alguses selles inimeste ja sipelgate podisevas pajas ei meeldi, pärast suurtes õhtustes lainetes möllamist aga hakkab meeldima.

Nõval Peraküla rannas mittetöötavat EMT internetti proovimas. Taustal loojanguvärvides männid. Ei ole mõtet internetti minna, kui saab hoopis end laintesse heita:
Loojanguaegne suplus suurtes lainetes Perakülas
Minu päevane läbisõit 54,6 km

21.07

4. päeva teekonna kaart.

Mina järgmisel hommikul lainetes suplemas. Pärast suplust suundume Osmussaarele.
Osmussaare. Meie tellitud mootorpaat nimega Arabella väljub Dirhami sadamast, kuhu viib meid Perakülast vaevaline metsavahetee: kruus, tolm ning vanad head linttraktori sooned. Alles tee lõpp on sile. Dirhami pood on sama pisike ja troopilise sisekliimaga nagu Nõva oma. Dirhamis on poemüüjaks tore patsiga onkel, kes oma kauba üle ise nalja viskab: siin on teile üks sulanud šokolaad, palun!

Kadri ja Jean-Loup EKA antropoloogia õppetoolist ühinevad meiega Osmussaare tripil. Lisaks on paadis veel neli inimest. Paat kõigub hirmsasti ja mul tekib väike iiveldus. Tundub, et seedimisega on midagi pahasti.



Osmussaarel elab vaid üks perekond. Nad kasvatavad lambaid. Kõikjalt saarelt võib iga kell meloodilist määgimist kuulda. Sadamas on väike maja merehädalistele, kes saarel tormivangi jäävad. See on muul ajal lukus. Paneme telgid sinna üles ja läheme jalgsimatkale. Kadri ja Jean on juba kusagil teisel pool matkamas. N-ö magistraal ehk saare peatee, kitsas kruusaga kaetud rada läheb üle terve saare ja tuleb ringiga tagasi, suubudes vahepeal heinamaasse või kiviklibusse. Kokku 13 km. Kadakatel laiutavad võimsad ämblikuvõrgud. Päike lõõmab nii, et saan peaaegu päikesepiste. Aivar pildistab lammast. Kui ta pildistamise lõpetab ning selja pöörab, hakkab lammas kaeblikult määgima, otsekui pettunud modell. Looma hääl kostab meie selja tagant veel tükk aega.

Videost vaata, kumba ma kardan: kas ussi või ämblikku.


Osmussaarel mere kaldal
Kiviklibu peal käimine, tühjus, väikesed tigedad kadakad koos oma ämblikega, vana majakas, mingi tühi maja, uksed lahti ja kiimas kuri punast karva kass. Jube kuumus, mitte kedagi pole, sest mehed on põletavast päikesest hoolimata reipad ning minust tunduvalt kaugemale ette kõndinud. Liigun autopiloodil ega suuda ainsatki mõtet mõelda ega uut infot vastu võtta. Oma rännakul leian neli vana, väsinud, üksikut jalavarju. Nad asuvad üksteisest nii kaugel, kui võimalik, et omaette kõduneda. Kajakad, paar maasikat põõsavilus, jälle ämblikuvõrgud ja kui laager taas paistma hakkab, huilgab miljon kihulast tolmuna õhus. Pean neist läbi minema. Kadakad ja ussikeeled torgivad valusasti. Välipeldikus on tuhat kihulast ning üks ämblik. Õhtuks on sääsedki platsis. Laagrisse naastes järeldan, et kogu see saar on mu vastu vaenulik. Ta ei taha mind siia. Tundub nagu saar paneks mind proovile: anname talle kuuma päikest. Ei sure? OK, las ta pistab pea ämblikuvõrku, kui marju nopib ja saab sellest kreepsu. Ikka elus, kurat?! Proovime siis kihulastega….

Minu päevane läbisõit 16,8 km + jalgsimatk saarel 13 km.


22.07

5. päeva teekonna kaart.

Järgmisel hommikul Osmussaarel. Pesemata ja päikesepõletuses.

Osmussaarelt lahkume järgmisel päeval Arabellaga. Lained on suured. Soolast vett pritsib näole ja kehale nii ohtralt, et panen oma fotoka igaks juhuks kotti. Sool on kaamera vaenlane. Ajame Kadriga juttu. Kogu grupil on päikesepõletus. Lisaks oma matkakaaslastele olen ka mina nüüd sunnitud vastikuid pikki pükse ja sokke kandma. Jälestan suvel igasuguseid rõivaid ja olen tavaliselt nii paljas, kui saan. Mul on jalalabad päikesest natuke turses. Alanud on kuumalaine.

Suured lained!



Dirhamis käin duši all. Edasine teekond kulgeb piki tühje kuumi maanteid. Ette jääb talumaja, mille õues müüakse kasutatud rõivaid. Ostame pearätikuid, 1 kroon tükk. Mul on hoog sees ja energiat palju.

Sõidame Noarootsi poolsaarele Pürksi külla. Küla osutub inimtühjaks. Näen ainult vormikat sinistes bikiinides vanaprouat koeraga. Uskumatu, et siin asub üks Eesti eliitkoole, Noarootsi gümnaasium. Einestame Pürksis Noarootsi kõrtsis, talumatu tümpsu saatel.

Õhtul otsime laagriplatsi. Algul satume Österbysse, mis asub mere kaldal. Muulilt on hea vaade Haapsalule. Kuna mehed tahavad pidevalt ujuda, on meri neile tähtis. Plats aga asub suvalises kohas kadakate vahel, on klaustrofoobiline ja must. Arvata võib, et see polegi ametlik laagriplats vaid mingi rullnokkade pesa. Mehed on palavusest nõrkenud, kuid sõidame siiski tagasi ja püstitame laagri hoopis RMK aladele Sutlepa mere äärde Saare linnuvaatlustorni juurde. Sutlepa mere keskmine sügavus on üks meeter. Hiljem, kui vaesed kuumarabanduses mehed alasti platsil ringi tuiavad, tekib meie sekka ootamatult võõras mustade juustega mees! Vahetame naerdes tervitusi, mees ronib linnuvaatlustorni, aga millal ta lahkub, ei meenu. Mina talun kuumust meestest paremini. Tuju on hea, loojang ühemeetrisse merre - ilus.


Väsinud Sven

Kurnatud Peep

Resigneerunud Aivar

Minu päevane läbisõit 42,7 km

23.07

6. päeva teekonna kaart.

Haapsalu. Siia saabume pärast pikka retke. Esmalt külastame Ants Laikmaa majamuuseumi. Mul on kahtlane tunne nagu mul oleksid seedehäired tagasi tulnud. Ilm ka hämune, päikest ei kusagil. Hoolimata Kunstnike Liidu liikmekaardi näitamisest pean täishinnaga pileti ostma. Tädi väidab, et neil sellist kirja ei ole, et liidu liikmed soodust saaksid. Muuseumis tekib mul vana tuttav luuseri tunne. Laikmaa suutis oma elu ajal nii palju korda saata, aga mida mina juba 34-aastasena elus olulist olen teinud?

Järgneb pikk otsekulgemine raudteetammi peale ehitatud rattateel, kuni saabume Haapsalu raudteejaama. Haapsalus olen varem käinud IDK magistrantuuri ajal Jaan Toomiku ja kaastudengitega, kui tegime perfokat Haapsalu Õudusfilmide Festivalile.

Me pole end kaks päeva korralikult pesnud, mille tulemusena on mul närvid krussis ning ma lähen Laine Spa’sse duši alla. Mehed suunduvad samal ajal merre. Pärast külastame Aivariga Ilon Wiklandi muuseumi. See on väiksem kui võis aimata, aga pilet maksab 75 kr. Lootsin rohkem joonistusi näha. Käsitöötoas juhendab lapsi Karlsson, kel on padi imelikult tisside kujuliseks vajunud. See viib mu mõtted Karlssoni seksuaalsusele, aga et tegemist on üsna perversse mõttearendusega, jätan hetkel selle vahele.

Käime ka Evald Okase muuseumis. Seal ei pea ma EKL-i liikmekaarti näitamagi, piisab minu sõnast ja saan tasuta. Okase muuseumis on hirmus palju maale, papptaldrikuid ja toole, millele mees on maalinud. Kujutlesin, et Evald Okas elab, pintsel käes ning nii kui näeb sobivad maalipinda, uhab sinna naisakti.

Sööme Aafrika nimelises klubis kana, mis on kõva ja tuim. Poes käidud, sõidame Tooraku puhkemajja ja paneme telgid üles, aga ilm on vihmane. Kõht on korrast ära ning terve puhkemaja peale on vaid üks WC.

Minu päevane läbisõit 65,5 km


24.07

7. päeva teekonna kaart.

Öösel sajab. Hommikuks on kliima nii palju jahenenud, et magame kaua ning Vormsi tripi jätame ära. Olen niikuinii juba seal käinud. Vihma tibutab, tuju on nullis. Kõht on haige. Saan ainult teed juua, ise kössis nagu küsimärk. Peep kritiseerib iga mu lauset, mille tulemusel läheme tülli. Mina seletan, et olen niigi väga enesekriitiline ega talu lisakriitikat, eriti hetkel, mil olen haige ning teiseks on vaja matkakaaslasi positiivselt motiveerida, mitte vastupidi. Aivari näol on resigneerunud ilme, Sven muigab kõiketeadvalt.



On õhtu ning ma istun õndsas rahus Sveni õe voodil. See voodi asub ühes Lihula maja korteris. Dušši siin pole, aga ma olen voodi ja sooja toa eest niigi tänulik. Siin Lihula korteris elab Sveni suur õde oma kahe noorukieas järeltulijaga. Nad on minu ja Sveni pulmapildi ka riiulisse seadnud, nii nunnu! Magan täna roosas toas, kus seintel on siirad kitšipildid lillekestest, inglitest ja tüdrukutest ning voodi kohal ripub rist. Hiljem saan teada, et Sveni ema käib Pühapäevakoolis lapsi õpetamas ja leiba teenib kohalikus puuetega inimeste hooldekodus, ikka 24 tundi jutti ja siis kolm vaba päeva.

See kõik oli voodi kohal seinal
Lihula on väljasurev asula. Surmasid olevat viimastel aastatel sündidest rohkem. Tänavatel valitseb vaikus ja tühjus. Toa taga laiutavad aiad, täis marjapõõsaid ja kasvuhooneid.

Meie tore ööbimiskoht Lihulas
Voodi peal istudes mõtlen, et pärast peaaegu 80- kilomeetrist kõva andmist on super, et siia jõudsime. Õnneks oli tuul vahepeal tagant. Joon naturaalmahla ja biojogurtit, et seedimist korda saada. Täna oli terve tee kõhus jube tunne, aga ma pidasin vastu. Sõitsin autopiloodil, mida mu magistrantuuriaegne professor Jaan Toomik ilmselt meditatiivseks seisundiks nimetaks. Tegime Haeska linnuvaatlustornis peatuse, muidu panime otsejoones Lihula poole. Aivar leidis tee pealt sugulase. Üks füüsik, Rootsi eestlane, oli omaette rattamatkal isakoju ning suundus aeglases väsinud tempos Lihulasse. Aivar vestles tüübiga monotoonsel häälel nagu raadiodiktor terve tee, kuni mees enne Lihulat ära keeras, et võõrastemaja otsida. Enne Lihulat oli kolm poodi, aga kõik kinni, sest on laupäev ja poed suletakse varakult. Süüa saime teeäärses räpases ja lagunenud „tõeliste meeste“ uberikus, kus minu meelehärmiks pakuti vaid rämpstoitu ja sees oli vähemalt 40 C kuumust ilma tuuleõhuta. Laudade taga istusid verevalumites mokkade ja paistes ninadega mehed ning üks paistes näoga naine. Kuna mul oli vahepeal juba silme eest mustaks tõmbunud (söömata, hommikul vaid tass teed ja kaks kliiküpsist), olin sunnitud väikese Tupla pintsli panema. Seedesüsteemis sellest midagi ei muutunud. Lihulas ostsin endale ainult tervisekaupu. Olin teadmisel, et kui kõht korda ei saa, ei tule matka jätkamisest miskit välja. Suitsetamist maha jätta üritav Peep murdus täna ja ostis Lihulast suitsu! Võib-olla viis tüli minuga ta nii kaugele, mõtisklen, kuid samas, see olevat ta tuhandes murdumine, nii et vaevalt. Vahest oli hoopis vastupidi: kuna ta oli suitsu puudumisest närviline, noris ta minu kallal ning seejärel ostis suitsu, et end maha rahustada? Imelikke asju juhtus siin enne, kui ratastelt pagasit maha laadisime. Peep nimelt märkas poissi, kes meid kivil istudes lausa hardal ilmel, käed koos vaadanud olevat. Nagu oleksime imelistel kuldsetel jalgratastel taevast laskunud jumalused.

Minu päevane läbisõit 77,5 km


25.07

8. päeva teekonna kaart.

„Ja pöördelise tähtsusega on moment, mil mõistetakse jõhkra selgusega, et sel polegi lõppu, et pole enam ühtki põhjust, miks see lõppema peaks. Teatud punktist edasi on liikumine ise see, mis muutub. Liikumine, mis läbib ruumi oma tahtel, imetakse sellesama ruumi poolt endasse: lõpp vastupanule, lõpp reisimisele endale.“ (Jean Baudrillard „Ameerika“)

Täna sõidame üle 40 km halbu kruusateid. Kaks asja on kindlad: kuumalaine ja seedehäired. Ülejäänu on kahtlane. Päeva algab huvitavalt. Külastame Matsalu lahe looduskaitseala koos muuseumiga, kus tädi seletab, milliseid linde, loomi ja putukaid piirkonnas näha võib. Saan teada, et augustis võib tulla looduskaitse 100. sünnipäeva puhul torti sööma. Siis käime linnuvaatlustornis ning seejärel peaaegu sureme kuumusse. Kruusatee on roomikutega trepiks muudetud. Tolmune ning kuiv. Kuum tuul. Keel on suulakke kuivanud ja sita maitse on suus. Lisaks olen oma tati, higi ja pisarad mööda nägu laiali hõõrunud. Eks ülivähene söömine, peaaegu paast ole sitamaitses süüdi. Mu liikumiskiirus on vastutuulega 9 km/h. Nälg on ka. Peebul eriti. Mina ei saa ju süüa. Vahepeal põikame Matsalu Näärikivide juurde mere äärde. Need on sellised suured kirjud kivid. Istun resigneerununa meres kivil ja Aivar sunnib mind ujuma, aga mina ei saa ning hakkan torisema. Looser! Party breaker!


Istun kivil ja jõllitan pahuralt Peepu
Tuulest kirjutades peab mainima, et ma ei saa iial aru, kustpoolt see siin mere ääres puhub. Tundub, et tuul on korraga kõikjal ja natuke kas eest või tagant. Kui tuul on tagant, tekib lendamise tunne ja ma muutun tuules liuglevaks kihulaseks. Kui tuul on vastu, olen kindel, et enam kunagi mere äärde oma jalga ei tõsta ega taipa, kust see loll idee üldse tuli, teha rattamatk mööda rannikut! Olen ju lõuna-eestlane, põline maarott ja metsinimene.

Aivar arutleb, miks nii paljud ilmastikunähtused on meessoost. Öeldakse, et tuulepoiss tõmbab läbi ja külmataat näpistab. Ärritun selle peale. Tõepoolest jabur!

Kui 40 km ringis mööda kitsaid tolmuseid kruusateid sõkkunud oleme, teeme peatuse. Viimasel kilomeetril enne pausi olen vahet pidamata pisaraid valanud ning nägu on nüüd läbimärg. Helistab Pirn, aga selgub, et kogemata. Kuulame siis natuke aega, kuidas telefon Pirni taskus krõbiseb. See äratab meid meditatiivsest kruusateel loksumise seisundist ja paneb tegutsema.

Telefon!
Sven telefoneerib lähimasse puhkemajja. On juba õhtu, kuid me pole veel poodi jõudnudki ning tee ei näi iial lõppevat. Tee pervedel kasvab tihe mets, ei ainsatki maja. Autosid ka ei liigu. Telefonile ei vastata. Jätkame teekonda, kuni jõuame Voosemetsa turismitallu. Kedagi pole kodus, aga värav ja majade aknad on avatud. Jääme sinna ning ma käin duši all. Tunni aja pärast saame perenaise kätte. Ta ütleb, et tuleb õhtul. Imelik, et nad julgevad oma suure majapidamise niiviisi lahti jätta. Jään sinna väliköögi diivanile lugema ja poisid sõidavad Virtsu poodi. Olen nii väsinud, et kui püüan meenutada, kuhu nad poodi läksid, tulevad pähe vaid Vigala ja Kadrina.



Voosemetsa turismitalu on heas korras, aed on ilus ning kõik on väga lihtsalt ja funktsionaalselt, puidust ehitatud. Asjad on käe-jala järgi. Teekond vetsu ja duširuumidesse on öösel laternatega valgustatud ning töötab wifi. Lisaks köögile on mitu lõkkeplatsi. Ega see koht ole asjata Euroliidu tunnuskirja saanud. Joon rohelist teed ja loen läbi Sagani romaani „Kas te armastate Brahmsi?“. Peagi sõidavad õue puhkemaja perenaine, tema mees ja lapselaps suure koera kutsikaga. Laps vaimustub rattamatka mõttest ja see, et me suundume ratastel Tallinnast Pärnu inspireerib teda õhtu otsa oma rattal õue mööda ringi laskma ja telki püstitama. Kui poest tullakse, joon biojogurtit ja söön ainult kiudainetega asju. Liha ei julge enam üldse puutuda. Sellegipoolest on see minu lemmikõhtu. Kiidan muudkui kaunist majutuskohta. Telgid paneme männiku veerde. Meie naabruses löövad prantslased laagri püsti.

Minu jaoks on see matk emotsionaalselt nagu kihutamine Ameerika mägedel: üles ja alla.

Minu päevane läbisõit 47,5 km


26.07

9. päeva teekonna kaart.

Saan üle pika aja telgis normaalselt magada ja hommikul tundub, et seedehäired hakkavad taanduma. Magan öösel isegi siis edasi, kui vihma tõttu kerge paanika tekib ning Sven ja Aivar rattakottidele katteid peale tõmbavad. Peep samal ajal norskab häälekalt. Hommikul arvame, et tuleb kuum ilm, aga ei tulegi ja õhtul sajab isegi vihma. Täna vaatame Sveni ema sünnikohta. Olin seda hoopis teistsugusena ette kujutanud. Paraku on loodus aastakümnete jooksul tundmatuseni muutunud. Enam majast meri ei paista, sest puud on vahel. Majagi on lagunenud. Imekombel on alles väike armas koerakuut. Sööme aias punaseid sõstraid. See tähendab minu jaoks saatuslikku viga.



Tühjus, siis Varbla kalmistu koos kahe suurepärase vetsuga, seejärel Matsirand, kus langen enesehaletsusse: nimelt ei saa ma JÄLLE ujuma, sest mul on endiselt seedehäired. Poleks tohtinud sõstraid süüa. Kõik maailma mõnud on mulle keelatud! Usklikuna oleksin kloostri jaoks ideaalne kandidaat.

Sven teeb kajaka häält:



Muul, siis Tõstamaa, kus kõik söögikohad on kinni, aga pood õnneks lahti. Avastan poest midagi ennenägematut: Moldova batoonikesed! Need maitsevad sama hästi nagu lapsepõlves. Eesti Kalev ei tee enam  ammu korralikke batoonikesi. Või mis „Eesti Kalev“? Ammu välismaa oma ju. Peep teab rääkida, et maapoed, kes ei kuulu suurtesse kettidesse, saavad igasuguseid huvitavaid kaupu tellida.

Tõstamaal hakkab päris tihe sadu, aga kuna ilm on soe, siis mulle täitsa meeldib vahelduseks leiget vett kaela saada. Päev lõpeb Jaaguranna Lillelaagri kodumajutuses, mille jutukas ja seltsiv peremees meile kõike näitab, oma enda majast kus tal on meeletult taimi ja linde, kuni värviliste kämpingute ja massaažidušini, mis nagu hiljem selgub, ei tööta. Kuna ilm on vihmane, ööbime kämpingutes, mitte telkides. Vihmavesi pidi ranna väga kiiresti üle ujutama. Täna oleme kõik väsinud, aga ma tunnen, et tervis taastub. See tunne võib jälle petlik olla, sest olen seda juba mitu päeva tulutult tundnud. Eilne ja tänane kodumajutus on erinevad: eilne pererahvas oli külaliste suhtes ükskõikne: tehku mis ise tahavad ega tulnud seletama. Seekord vastupidi, käis igavene seletamine ja suhtlemine. Siinkandis muide on täna meid ainult inglise keeles kõnetatud. Kodumajutuse peremees teadis, millest see tuleb: eestlased rändavad ainult autodega, välismaalased, eriti aga sakslased- ratastega.

Minu päevane läbisõit 74,4 km

27.07

10. päeva teekonna kaart.

Võtame suuna Jõõprele, aga enne jään Lillelaagri kodumajutuse vetsu kinni ja passin seal umbes 20 min. Mõtlen, et paari päeva eest oleks see olnud üks parimaid kohti, kuhu kinni jääda. Poisid istuvad ja ootavad mind üsna lähedal, aga mu hüüdmist ei kuule nad pakettukse tõttu. Oleks see siis veel normaalne pakettuks! Mingi haige lukusüsteem on välja mõeldud. Sooritan jalaharjutusi ja teen maniküüri, kuni Aivar mind otsima tuleb. Siis saan välja ja teekond algab.

Esmalt kaeme Munalaiu sadamat. Sealt väljuvad laevad Manilaiule ja Kihnu. Ooteruum on viisakas ning jahe. Meie Manilaiule ei minna saa, sest ajagraafik ei sobi.

Vahepeal satume sõitma tühjal maanteel, mida palistavad suured palgimetsad. Metsade taga on raba. Korraga ilmub nagu maa alt terjeri-taoline koer ning asub meiega kaasa jooksma. Kui vaatetorni juures peatume, jääb ka loom seisma, keel vestil. Torn asub rabas. Me sööme marju, koer aga lamab lõõtsutades jahedal mättal. Meil ei ole muud, kui maitsestatud vett talle pakkuda, aga selle põlgab ta viisakalt saba liputades ära. Kardan, et loom sureb kuumarabandusse. Kaelarihma ega kiipi koeral ei ole. Arutan juba Aivariga, kas ta vanemad kutsat endale ei saaks võtta. Kui teekonda jätkame, liitub koer meiega jälle.



Teeme esimese ettejuhtuva poe ees peatuse, sest tahan koerale vett osta. See osutub Lindi kaupluseks. Paraku on tolle poe müüja nagu loodusõnnetus oma kuumas ja kitsas, olematu kaubavalikuga osmikus. Niipea, kui kutsa pea poeukse vahelt sisse paneb, karjub müüja: „Koer poes, kas sa saad minema!“ mispeale kaob koer jäljetult nagu poleks teda kunagi eksisteerinud. Meie seda veel ei tea ja arvame, et loom meid väljas ootab. Seega ostan talle vett ning poisid valivad endale jäätiseid. Müüja passib, kulm kortsus külmkasti juures ja niipea, kui jäätised on valitud, lööb selle pauguga kinni. Kui maksma hakkame, küsib müüja:
„Mitu jäätist teil on?“
Sven: „Kaks“
Müüja: „Ma nägin, et enne oli kolm! Kuhu see kolmas kadus?!“
Sven: „Ära sulas!“.

Pärast mõtisklen, mis võis vana naise nii kaugele viia, et ta oma elu loojangul nii tigedaks on muutunud. Võib-olla on ta endine õpetaja. Või ta mees joob. Või on ta kuumarabanduse äärel.

Siis läheme Valgeranda, kus on hullult kuum. Rahvast on rannas kui murdu. Kõik vahivad mind. Ma ei ole paranoiline, nad tõesti vahivad! Suured inimesed püüavad salaja piiluda, aga lapsed on siirad ja vaatavad avalikult, otse ja täieliku keskendumisega. Oletan, et see on mu päikeseprillide tõttu. Aivar jagab mu arvamust: need prillid pole normaalsed ju! Rannas asub seikluspark, kus inimesed ahvide kombel turnivad. Aivar räägib pidevalt, kui lahe tal ühes seikluspargis oli koos mingi tibiga, kes olevat teda sebida üritanud. Nüüd soovitab ta meilgi parki ronima minna. Meie aga oleme hetkel säärasest füüsilisest aktiivsusest valgusaastate kaugusel. Selja taga on siiski 9-päevane matk, käsil on päev nr 10. Kui oleksime Vormsile ka läinud, oleks 12 päeva tulnud.

Valgerannas: musklis ja päevitunud, aga ka väsinud ja tolmune, rattapüksid jalas.
Eelmistel matkapäevadel me kuigi palju rattureid näinud ei ole, kui füüsik ja üks suurem soomlaste grupp välja arvata, aga täna kohtame mitmeid palja ülakehaga heas vormis meessoost rattureid. Minu matkasellid pole kogu matka vältel ei üla- ega alakeha paljastanud. Sõitmise ajal, ma mõtlen. Nad on põhjamaa inimesed, kes kardavad päikest.

Lõpuks saabume Aivari vanemate tallu Jõõpres. Ostame külapoest ainsa koogi, mis seal on ja tordiküünlaid ning tähistame matka edukat lõpetamist. Sööme maasikamoosi, jäätist, kodupidamisel kanade kriiskav-kollaseid mune ja muid hõrgutisi.

Peale 600 km rattasõitu võiks ju midagi kosutavat süüa. Iga küünal tähistab üht päeva.
Väsinud, aga õnnelikud!
Aivari vanemad peavad kitsi ja kanu. Suur must koer Pätu ehk Karu on enda meelest majaperemees. Miskipärast hüüan teda korduvalt Täpiks, kuigi ta pole üldsegi täpiline. Püüan seda mitte teha Aivari isa kuuldes, kes on Pätuga nagu sukk ja saabas. Magan Aivari toas ja öösel on äike. Välku lööb mitmest taeva nurgast ja vihma kallab kõvasti. Varahommikul hakkab eksikombel õue jäetud kukk kirema. Sellegipoolest on uni magus ja ärgata mõnus. Tean, et oleme matka üle elanud.

Minu päevane läbisõit 58 km

28. 07

Google maps näitab meie 11. päeva teekonda siin.

„Maraton on üks demonstratiivse, reklaamiva suitsiidi vorme: joosta, näitamaks, et ollakse võimeline iseendast viimast välja võtma, tõestama… tõestama mida? Seda, et ollakse võimelised finišeerima. Ka graffitil pole muud eesmärki kui kuulutada: minu nimi on See ja See ning ma olen olemas!“ (Jean Baudrillard „Ameerika“)

Tõusen reipana kella 8-ajal ja küpsetan pannkooke. Sööme neid maasikamoosiga ja joome piima kõrvale. Vaimustav!
















Siis sõidame Peebu ja Sveniga ratastel veel 16 km Lavassaare Muuseumraudteele ja tagasi. Umbes pool sellest on kruusatee. Mmmmmmõnus!
Siit videost saab teada, miks ma Muuseumraudteelt kellelegi postkaarti ei saatnud:

Põikame Lavassaare külla sisse ka, see aga on joodikuid täis. Iga nurga peal tülitab meid järjekordne krillis silmadega parm. Kogu majapidamine seisab arvatavasti naiste õlul.

Matk ongi lõppenud. Sõidan õhtuse bussiga Jõõprest Pärnu ja sealt koju Tartu. Sven ja Peep loodavad, et Aivari auto korda saab, aga seda ei juhtu ja nii tulevad nad sama päeva ööseks ka bussiga koju. Aivar jääb Jõõpresse autot remontima. Rattad toob ta hiljem autoga järgi. Ega me neist puudust tunne.

Minu päevane läbisõit 16 km.

We did it!

6 kommentaari:

  1. Sounds like fun :P. Minu mobiil ilmselt helistas teile omavoliselt, kui teil kett maha käima hakkas, näet, mõjuski. Hull värk ikka ja kõik selle nimel, et lõpuks ütelda "I did it!" :-) Koerad on aga nummid, Täpi on nagu Pipi (mitte täpe ja pupu:D).
    Aga laheda stiiliga kirjutatud, hoogne ja haarav lugu :).

    VastaKustuta
  2. Tuli ära, jeeeee! Esimene komm! Sulle peaks autasu kohe andma. Külapoest kuivanud rullbiskviidi näiteks.:P

    VastaKustuta
  3. Sobib. Kolkja poes olid kunagi Sibula puklid, need ka sobivad :P.

    VastaKustuta
  4. Ma leian, et see oli tore reis.
    Mõtlesin, et üks meestest on tuttava näoga, kuni nimi juurde pandi - Peep.
    Olin kunagi samas firmas. Sitt ülemus oli meil. Hea, et tulema sain.
    Sulle, kindlameelsele(Fidelia), aga edu!

    VastaKustuta
  5. Aitäh! Tore, et keegi seda blogi loeb ja kommenteerib. :)

    VastaKustuta
  6. Lugesin ka kuna tegin sama reisi läbi, ehk siis lõppjärgu.

    VastaKustuta