Sveni rattamatka kontseptsioon

Sven on promootor
Aivar on mootor
Peep on kütja
Kõik sõidavad ühe naise taga.

26 mai 2011

Rattamatk enda istutatud metsadesse

20-22. mail olime rattamatkal 2 ööd ja 3 päeva. Läbisõit 219,4 km.

Marsruut

20.mai Tartu-Tila-Aovere-Matjama-Alatskivi-Nina-Kolkja.
21.mai Võ-võ-võdistamine Kolkja - Kavastu - Võõpste, võõvõõõõõõõõõõõõõõõ… võõpsu, võnnu... võõ… õkk! Moks? Moks.
22.mai Mooste-Mehikoorma-Tartu.

Matka eesmärk

Vaadata, kuidas metsad kasvavad. Oleme aastatel 2004, 2007, 2008, 2009 istutanud vabatahtlikkuse korras riigimetsadesse puid. 2010 ja 2011 istutasime kuuski oma isiklikku metsa, kus seekord jäi käimata, aga alles hiljuti sai seal niikuinii istutatud ja pildistatud.

Eesmärk sai täidetud 75 % ulatuses. 2004. aasta mets jäi leidmata. Kõige paremini oli kasvanud 2007. aasta kuusik.

Lisaboonus

Moksi külastus ja võimalus hoiduda internetist, mille tulemusel elasime teadmatuses üle nii maailma lõpu kui Islandi vulkaanipurske, mis oli ilmselt üks ja sama.

20. mai

Läbisõit 62,3 km, minu maksimumkiirus 42,6 km/h, minu keskmine kiirus 14,98 km/h.

Olen alati matkata tahtnud just maikuisel meeleheitlikul õitsemise ajal. Nii seekord imekombel ka juhtus. Mis veelgi suurem ime: ilm püsis ilus ja kolmas ime oli, et meil jätkus oidu enne äikest koju tulla.

Minekuhommikune Tartu õitses, lõhnas ja päike paistis. Ostsin Selverist Hello Kitty šokolaadi ja suitsuspiraale sääskede peletamiseks, misjärel kimasime Sveniga Raadile. Seal kohtusime Peebuga ja edasi kulgesime kesk päikselisi võililli kuni Aovereni. Pärast peatust suundusime Matjamale. Mida Peipsi poole, seda väiksemaks muutusid puude lehed ja sirelid peaaegu veel ei õitsenudki. Selle asemel ilutsesid metsa all ikka veel ülased.

Matjama kandis pöörasime metsasihile, et otsida üles kaks enda istutatud noort metsa.

Kui sind tabab keskea kriis ja sa hakkad kõigile rääkima, kui noor tegelikult oled (lausa pubekas uskuge mind, mis see sünniaasta loeb! Kortsud? Need võib ju pesupulgaga kõrvade taha tõmmata), siis mine metsa. Üks kriteerium, mille järgi iseenda vanust arvestada, on istutatud puud. Kui sinu istutatud puud ikka juba metsa moodi välja näevad, oled järelikult vana. Oleneb muidugi, kui vana sa istutamise ajal olid, kuid sülelapsed siiski tavaliselt metsa ei istuta. Nii ei maksa veel endale kirstu tellida, kui metsamees sulle 35-aastast tihedat kõrget kuusikut näitab ja väidab, et ta istutas need kuused, kui sina olid 3-aastane. Vaata ikka neid puid, mis on su enda poolt mulda pandud.

Esimeses metsas leidsime oma kuused suurte küngaste vahelt. Need olid, jumal tänatud alles päris pisikesed.

2009.a. istutatud metsas

Ise olime higised ja väsinud. Selja taga oli mitu kilomeetrit lahtise kruusaga kaetud metsateed ja noorendikus tabas meid meeletu kärbseparv. Pärast grupipildi tegemist panime Alatskivi poole ajama. Halb uudis oli see, et enne Alatskivi kruusatee ei lõppenud, hea aga see, et kärbsed meiega kaasa ei tulnud. Ülesmäge kruusateel vastutuules sõit ei meeldinud meist kellelegi, aga kui midagi säärast juba ette sai võetud, siis koju ka ei läinud. Jalgrattasõit lahtisel kruusal tähendab seda, et kui korraks pilgu teelt ära pöörad, lendad pikali. Olin korduvalt ääre peal: kohe kukun ja künnan ninaga kruusa sisse vaod! Kiirus oli umbes 6 km/h, mis on mu tavaline jalgsikäigu tempo. Inimeste intelligentsus pole veel 21. sajandiks nii arenenud, et suurte lahtiste kivide asemel mingi stabiilsem, kuid siiski odav teekattematerjal välja mõelda.

Kurnatuna Alatskivil, läksime kõigepealt sööma ja siis poodi. Lapsepõlves käisime vanematega tihti selles poes, mille esine hekk on siiani mällu sööbinud. Elasin kuni 11. eluaastani Lahepera järvest paar km lääne pool paksus metsas, kuigi veetsin sageli aega ka Tartus vanavanemate juures. Kui teiste vanavanemad elasid maal ja emad-isad linnas, siis mul oli vastupidi.

Edasi kulgesime Nina-Kolkja suunas. Lahe sild oli remondis, aga ratastega saime üle. Lahepera järve veetase oli kõrgele tõusnud ja konnad suplesid elektriliinide all. Kaugemal Lahepera teisel kaldal sinetasid kunagise kodu metsad. Vasakul laius Peipsi. Kolkjas aeti vene ajal peaaegu igas majapidamises puskarit. Sedapuhku ostsin sealsest oivalise valikuga poest „batoonide batoone“, mis on juba eelmise suve matkast minu lemmikkommid ja nagu kahekordne rõhutus ütleb, siis eriti batoonikeselikud batoonikesed.


Kommid on valmistatud Moldovas, millega seoses mainin, et 2001 a osales mu video „Ma tunnen ennast paremini“ „Videomarathonil“ Chisinau Moodsa Kunsti Keskuses Moldovas. Mulle saadeti postiga veel ürituse plakat ja puha. Olin väga uhke selle video üle, sest pidasin end closed-circuit video esmaavastajaks-leiutajaks. Oli õnnelik aeg, kus adrenaliini saamiseks ei pidanud käima ei rattamatkal ega lennusimulaatoris. Muide, need batoonikesed ei tundunud sel suvel enam nii head kui eelmisel ja ma arvan, et põhjuseks on radikaalne muudatus toitumises, mis on kaasa toonud maitsemeele teisenemise.

Minu matkavarustus 2011

Esimese päeva õhtul Kolkjas
Ööbisime Kolkja puhkekülas telkides. Õhtu oli ilus, aga öö väga külm.

Kolkja puhkeküla

Loojanguaegsel jalutuskäigul tabatud pilt

Rattamatkadel ilmuvad tihti nagu maa alt koerad. Nii ka nüüd. Äkki tuhises meite manu väike must pööris, mis tungis isegi telki ning kraapis hommikuni mutte mulla alt välja. Taustaks kostis teisest telgist Peebu norskamine. 

Koeraga öösel telgis joomas
Heinamaalt kostis hüübi, ööbiku jt. lindude hääli. Hüüp võis muistsetes kultuurides ikka suurt aukartust tekitada oma otsekui tõrrepõhjast tuleva häälega. Muide, ta hingab enne kähinal sisse, kui oma hüüde kuldavale toob.
 

1. päeva kokkuvõte koomiksina
Koomiks by Fideelia (klikka pildil, et näha suuremalt)

21. mai

Läbisõit 70 km, max 40,4 km/h, keskmine 14,1 km/h.

Hommikul andis puhkeküla peremees Peebule oma visiitkaardi ja purssis eesti keeles midagi säärast, et „saad tüdrukuga tulla“ või „võib tüdrukut saada“. Pärast arutasime, mida ta küll öelda tahtis.


Hüppasime uuesti poest läbi. Oma suureks üllatuseks avastasin, et nad müüvad Kolkja väikeses külapoes kõige kangemat rohelist Fat Burnerit. Kui pudeliga õue läksin, saabus poe ette pika halli habeme ja rehapulk-hammastega vana joodik. Ta istus pingile näoga nagu ei kavatseks ta end enne hilisõhtut liigutada ja teatas, et see Fat Burner on tegelikult viin.


Alustasime teekonda Kolkjast Metsakivini läbi mulle vanast ajast tuttava metsa. Nägin ka oma exkodu teeotsa ära. Metsakivil pöörasime otsa Koosa poole, kus oma esimesel rattamatkal kohtasime kohalikku rahvaluuletajat ja erootikapoe pidajat Riina Rossat. Seekord ei näinud me kedagi ja peale Koosat algas täielik martüürium ratastel. See kestis Kavastuni. Sealt edasi sai veidi maad asfaldi nautida, kuid Võõpste ja Võnnu vahel logistasime uuesti tolmusel kruusateel.


Kruusatee kulges läbi kollaste võililleaasade, mida meil polnud mahti vaadelda, kuna silmad pidid tee peal püsima. Kui auto möödus, olime sunnitud seisma jääma, sest vastasel korral oleksime mööda kaldseina kraavi libisenud. Tee oli nagu ekstreemne kardirada, viltuste seinte ja lahtiste kividega. Sellist meditatiivset loksumist sai ka eelmisel suvel kõvasti tehtud. Veidi enne Kavastut kohtusime Aivariga, kes oli meile Tartust vastu tulnud. Siin on vahetult enne Aivariga kohtumist sõidu ajal filmitud lõik:


Kui rasket pagasit poleks ratta peal pidanud vedama, oleks sõit kiiremini läinud. Mul oli stabiilselt 6 km/h sees. Ma tavaliselt kõnnin sama kiiresti.  Nii nägi meie kohakuti jõudmist tee ääres ootav Aivar:

 Ja nii mina:


Viira kandist leidsime oma 2008.a. istutatud metsa.


2008.a. istutatud metsas
Järgmine peatuse tegime Kavastu poe ees, kus poisid banaanidega lollitasid ja ma lõin oma pea vastu Aivari pakutavat vahvlijäätist ära. Seepeale küsisin nagu profirattur, et ega mul nüüd kiiver jäätisene ole. Kõik hakkasid naerma: mul nimelt ei olnudki kiivrit sel hetkel peas!
Kavastu parv viis meid jõe teisele kaldale. Tegu oli Emajõega, mida pidasin loomulikult Kavastu jõeks, sest see asus Kavastus ja seda parve nimetati Kavastu parveks. Tuuline, külm ja kiirevooluline vesi tekitas masendust. Parv venis nagu tigu. Uskumatu, aga pärast seiklust jõel tundus lausa mõnus uuesti sadulasse istuda ja end kuival maal sooja päikese paistel edasi pedaalida. Liiatigi veel asfaldil, mis küll varsti lõppes.


Võõpste ja Võnnu vaheline kruusatee käis vastutuules ja enamasti ülesmäge. Enne üht eriti järsku tõusu teatasin, et just nüüd saabus mu võimete piir. Jätsin ratta maha ja roomasin hingeldades mäe tippu, kus rohu sisse puukidele söödaks langesin. Aivar ja Sven tõid mu ratta üles ja me korraldasime aasal pikniku. Eesmärk jõuda kella kuueks Mooste, et vaadata kunstnike külaliststuudiot Moks, läks vett vedama. Helistasin ja lükkasin meie külaskäigu järgmisele hommikule.



Kulgesime tasapisi edasi, kuni paar kilomeetrit enne Moostet lõhkes Aivaril see rattakumm, mille ta eelmise suve matkal ostis, kuna sama ratta vana kumm lõhkes. Osavnäpp nagu ta on, teipis ta augu kinni ja jätkas teekonda.


Sättisime end Mooste mõisa puutöökojas sisse. Seal asub matkajatele mõeldud ruum, kus saab pesta, voodis magada ja priimusel süüa keeta. Hind 7 EUR nägu. Oli külm õhtu ning mul hea meel, et sain dushi alla ja voodisse.

Aivar ja Peep kaarti uurimas
Enne öörahu sõime veel korralikult valke, rasvu ja süsivesikuid. Rattamatkal rasva arvelt alla võtta õnnestus mul vaid eriti ekstreemsel 2010. aasta Läänemaa matkal, kus mind mingi imelik seedehäire kimbutas ja ma sõitsin mitu päeva peaaegu ilma söömata. Kuigi enamik inimesi arvab, et olen sale ja heas vormis ja tohin süüa valimatult ning suurtes kogustes kõike, siis tegelikult kaob mu keharasv ainult eriti räigete võtetega. Üks lollikindlamaid võimalus on amputeerimine: tagumik või reis tuleb maha saagida ja oledki rasva arvelt kergem. Lihaste ja liigeste arvelt muidugi ka. Kes aga garanteerib, et peale alajäsemete maha võtmist kehatüvi topelt rasvakogusega ei kattu?

Ruumis oli külm ja nii sai selga pandud kõik, mis kaasa võetud, Aivar veel oli lisa toonud. Kuna tuba meenutas hullumaja või haiglat ja meil oli varutuse hulgas siniseid haiglasusse, mida on hea märja rohu sees tossudele peale tõmmata, tegime haiglateemal pilte, kus hari on kargu rollis, aga kuna ma olen tolmuallergik, siis ei õnnestunud need pildid eriti hästi.
Kõik riided selga

Kui kõik vaikseks jäi, kuulsime ülakorrusel naginat ja fantaseerisime kummituste teemal. Öösel mängisin tonti, kes janusena ringi kooberdab. Mul on kummaline hälve: ma ei saa paljast vett juua, sest see tekitab mulle aina kasvava janu, kuni lõpuks tunnen end nagu kõrbeelanik, keel nagu puuleht kurgus kinni. Kui joon mahla või mingit muud maitsega vedelikku, on kõik OK. Loogikat pole siin kopika eestki. On see ohtlik haigus? Sel ööl oli mul kaks varianti: Fat Burner ja vesi. Fat Burnerit tulebki veega lahjendada, aga üldiselt annab see energiat ja ma loll jõin seda öösel, mille tulemusel mul und ei tulnud ning janu ka ära ei kadunud. Korraga sain aru, et öösel peaks jooma ainult paljast vett. Vee joomine aga muutis janu 100 korda hullemaks. Äkki tuli hea idee teha suhkruvett. Tükk aega otsisin Aivari viinapudelit, milles ta suhkrut hoiab, aga leidsin hoopis tükksuhkrukarbi. Suhkruvesi rahustab. Vähemalt teoorias. Mingit rahu küll ei saabunud, sest ma olen ekstravertne nartsissistlik ekshibitisonistlik neurootik, kuid janu kustutas see paremini kui paljas vesi. Kella 3-4 vahel alles jäin sosinal väljaöeldud vandesõnade saatel magama.

2. päeva kokkuvõte koomiksina

Koomiks by Fideelia (klikka pildil, et näha suurelt)

22. mai

Läbisõit 78,2 km, max 38,8 km/h, keskmine 16,4 km/h.

Hommikul jõudsime lõpuks üle hoovi asuvasse Moksi.

Moks paistab võililledest

Videos on Sven lehma rollis:

Moostes asuvad kõik vajalikud hooned mõisakompleksis: pood, külalistemaja, töökojad, kunstnike residentuur jms. Kummaline muidugi, et ma polnudki iial varem Moksis käinud. Liigun juba aastaid liinil Tartu-Tallinn-välismaa ja seega on Moks mu teelt kõrvale jäänud. Moksi assistent tutvustas meile hoonet pööningust keldrini ja näitas Islandi kunstniku akvarelle, millele kohalik jahimees oli kunstniku palvel kuuliaugud sisse lasknud.



Seinal rippusid fotod Moksi üritustest. Leidsin ühelt pildilt iseenda Tartu Kõrgemas Kunstikoolis helikunsti seminarilt ja suures plaanis Pirni, kes käis kunagi Y-galeriis end neegriks värvimas.

Enne lahkumist saime tuttavaks selle kuuliaugu-kunstnikuga Islandilt. Meil läks juba kolmas päev ilma interneti ja uudisteta ja nii oli huvitav teada, et kunstnik ei pruugi kodumaale niipea naasta tuhapilve tõttu, mis vulkaanist purskunud. Rääkisin talle oma EKA õpingute ajal toimunud kooliülesandest, kus Toomik palus meil ehitada installatsioon teemal „omadus, mida ma endas ei salli“. Valisin teemks "tselluliit" ja ehitasin seapekist ja makrofleksist naise alakeha. Valmis tööd viisime Haapsallu ja lasksime automaatidega puruks. See avaldas Islandi kunstnikule muljet.

Kuna ilmateade lubas esmaspäevaks äikest, otsustasime veel samal õhtul Tartu jõuda. Läks kiireks, sest kell oli juba kahe ringis. Aivar pidi varem Tartu minema, nii jätkasime jälle kolmekesi. Kõigepealt vaatasime üle viimase metsa, mis osutus ka kõige kaunimaks. 2007. a. maha pandud kuused olid terved, hästi hooldatud ja kasvatasid väikeseid helerohelisi kasvukesi. See istutamine on mul kõige paremini meeles, nimelt olin just EKA magistritöö valmis kirjutanud ja tundsin pulbitsevat vajadust füüsilise töö järele. Nii kaevasin ma üksi terve lagendiku kuuskedele auke täis ja energiat jäi ülegi. Näete, mida pikaajaline kirjutamine inimesega teeb.


2007. a. istutatud metsas
Edasi põrutasime ikka mööda metsasihti Mehikoormasse. Otsisime seal tulutult söögikohta, aga leidsime ainult A ja O kaupluse, mille müüa seletas, et kunagi olnud siin nii külalistemaja kui restoran, aga nüüdseks on kõik uksed sulgunud. Ostsime kohupiimakooki matka lõpu tähistamiseks ja tegime Peipsi ääres piiripunktis pikniku. Teiselt kaldal paistis Venemaa.

Matka lõpetamise piknik Eesti-Vene piiril kohupiimakoogiga
Tee Tartusse kulges läbi õhtuse päikese enamasti rahulikul asfaltteel. Vahepeal kasvasid tee ääres maaülikooli poolt istutatud haavad.

Haavapuude salus
Nägime sookurgi.



Maastik oli vaheldusrikas ja mitmeplaaniline. Kui tee viis mäest üles, pingutasin nii et ninast veri väljas. Enam ei tahtnud end lõdvaks lasta. Peagi tekkis uuesti nälg ja lootsime, et saame Mellistes süüa. Paraku oli sealne söökla juba kl 19 kinni pandud. Sõime siis minu šokolaadi. Tartuni oli 17 km. Kui Annelinna alguse suured Fortumi katlakütte korstnad paistma hakkasid, tekkis juba kodutunne. Peep, kes elab teises linna otsas, pani auru juurde, sest tal oli 10 km rohkem sõita kui meil. Temast jäi hetkega ainult täpp järgi.

3. päeva kokkuvõte koomiksina

Fideelia koomusk (klikka pildil, et näha suurelt)
Saime õhtul uudistest teada, et laupäevaks oli maailma lõppu ennustatud. Järgmisel hommikul tekkisid taevasse tumedad äikesepilved ja hakkaski sadama.

4 kommentaari:

  1. Mmm... minu unistuste jalgrattamatk, olen ju ise ka nende kohtadega seotud. Paraku õnnestub sealt ainult autoga läbi sõita ja nii juba aastaid. Mkiis ei salli rattamatku kahjuks.

    VastaKustuta
  2. Matjama ja Välgi on väga võluvad kohad. Ma polegi seal ammu käinud, ei tea kas seal käbiveski on veel alles? Samuti Kolkja, see jube kolkaküla Euroopa Liidu piiril. ja Võnnu ning Mehikoorma.
    Teatud mõttes oli see matk nagu (pool)ring ümber Emajõe Suursoo.Ühel pool jõge on Koosa, Kolkja ja need teised kohad, teisel pool jõge Võnnu ja Mehikoorma. Keskel suur jõgi ääretu soomassiiviga, kuhu inimjalg ei pääse.

    VastaKustuta
  3. Kuigi Kiis ei salli rattamatku, võid Sina ju ikkagi järgmine kord meiega kaasa tulla, kui on tahtmist! Mina jälle ei ole eriline paadimatkafänn, aga päris ära ka ei ütle nagu teada. Maitse asi. Oleme oma kambaga Emajõe Suursoos matkal käinud, seal aga enam ei ole ametlikke matkaradu. Kõik on eramaaks tehtud. Muidu täiesti pekkis, kui fantastiline koht. Mul on endiselt kahju, et mu vanemad sealtkandist ära kolisid, aga neil polnud valikut. Kolkja suurilib minu meelest. Seal on nii ilusad sibulapeenrad ja üldse. :)

    VastaKustuta
  4. Käbiveskist kahjuks ei tea ma midagi. Mis see on?

    VastaKustuta